Sis astu ka sisse
kerikute, kae ülivanta kerikut, mes vääga kenaste om ehitatu, nink
kule tähelepandmisega seda selget jumalasõna, mes siin üts armas
vana mees kuulutap, ke Tartu- ja Võrumaal palju sõpru nink hääd
mäletust om pärrajätnu. Vast tunned vana armsat Karola Meiert ära,
keda nüüd vastsen kotusen rahvas niisama armastap nink avvustap kui
muste Võrumaal. Ent kui sa äripäival Jõhvist mööda johut, sis
kulle pärra, kas vana sõber kodun om, vai
kas ta väljasõitnu, ameti tööt tallitama suure laia kihelkuna
pääl, kos kats abikerikut om, kea ka tema hoole all saisva. Peas ta
kodun olema, sis astu julgede manu. Ta ei ole uhke, enge hä lahke
mees, ke sinno armuga vastavõtap nink sulle mõnd hääd opust tee
pääle üten annap. Ent nüüd jätkem Jõhvi opetajat Jumalaga ja
läkem jälle edesi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar