Vääga illos kaeda

Maal om siinpool otsani tõine nägu, kui Tartu nink Võru pool. Tee, lubjapae põhja peal tetu, om kõva nink lät kõrget mere randa mööda paekalju pääl edesi, mes järsku mere poole allavaup. Jumal om seda kõrget kaljuveert siin merele tammis etesäednu nink merele käsku andnu (Ii 38:11): „Seeni maani peat sa tulema, ei mitte eembale! Siist saani peava so laine tõusma!” Suvel om kõrge mere kalda päält vääga illos laia mere lainetamist näta; ent ka talvel kaep se, ke seda veel ei ole nännu, imetelemisega määrato suure mere pääle, mes talve külm lume- nink eavaibaga om kinnikatnu.