Jõhvirahvas

Jõhvi alev om päält näta õtse kui väikene ilos liinakene. Sia tuleva kolm suurt postiteed koku: Rijast, Tallinast nink Peterburist. Seepärast ei lõpe siin reisijate käuki ei kunage otsa. Postitõlla nink voorimehe lätva nink tuleva ütepuhku, nink Jõhvirahvas, et neil hainu nink kaaru villand om, pidava palju hobesit, nink teeniva voorikäumisega hä tük raha. Jõhvi talumene omma ka enambalt nõuka majamehe. Kats kolm prisket hobest mehel een, kui ta kirikun käup, nink kummagi vestikarmanin hõbeuur nink siidiräti nink lindi kabestel pääl nink ümbrel.

Isaki rahvas

Tükikest maad siinpool Pungerjat putut sa Isaki keriku manu, mes Jõhvi keriku abikerik om. Siin elab õts imelik rahvaseltsikene. Neide rõiva omma ni kui kunage Peterburi kubermangu venetalupoja rõiva nink na kõneleva hennekesken Venekeelt; siski nemad mõistva ka Maakeelt nink omma meie usu rahvas. Ei tia ma õigede, kas nema vanast pärismaarahvast olnu, kea aigu mööda vene keelt ja moodu võtnud pruukida. Sa olet jo esi Maamees nink tunnet Maarahva eluviisi jo sa sis võit ka parembide pärranõuda nink äratuta, määratsest rahva seltsist nema peas olema. Mõtle seda asja pärra seeni kui Jõhvi alevide tulet.

Kae, postkontor töötab!

Ongi kraav,

vesi jookseb maa seest sorinal välja  Peipse poole.

Päkapikumaja

või noh enam-vähem, aga väga tore.

Järuska sild

pole muidugi miski üllatus, aga eks ta omamoodi eriline on küll jah.

Jõeääres

kalastab üks sõbralik perekond. Nad hoiavad omavahel tuju üleval jolkipalki hüüetega. Kui nad seda parasjagu ei tee, on ainult linnulaul ja päikesepaiste.

Selle nimi perspektiiv

1763. aasta sügisel sündis siin külas silmapaisrev eesti keele arendaja, rahvavalgustaja, õppe- ja ajakirjanduse rajajaid.

Vanast kirjutati Tartu keel ja Viru keel, kuis nüüd om tolle suure pookstaviga?

Oh neid vanu sildu!

Ninasi jaam

Kui postijaamade aeg lõppema hakkas, jäid kõrtsid veel alles. Hiljem kooli- või vallamajad, siis kolhoosikontorid või laod. See on nüüd küll tühi, aga keegi hoolitseb ta eest, niidab muru ja paneb õuevärati kinni, on pääukse kõrvale kaks endiste aegade mäletamise tahvlit pannud. Pääsukesed peavad seda ikka omaks.

Põhjato soo

Maakotus nakap siist maalt eembale iks vaesembas nink igavambas saama. Tee lät suurt sood mööda edesi, kun muud ei olle näta, kui ärasammelduid näljatseid pedajakeisi, mes vaivalt ennege siin kasvava. Edeotsast, Ninasi jaamast, Lohusu vanast puukerikust nink Rannapungerjast mööda minnen näet veel Peipsit hääl käel. Ent ka Peipse järv om talvel ea nink lume al igav näta; ent Rannapungerjast ammak Väikupungerjani ei näe sa muud midake, ei hääl ei kural käel, kui ennege põhjato sood. Ei seesinatse soo ei kasvata nüüd kül midake muud tarviliku, kui tetri nink muid mõtslinde, mes sääl elava, nink kelle pärast küti seda maakotust kitva, – ent kül edispäide, kui paksembaste rahvas siin meie maal saap elama, saava ka neesinatse soo inemiste tö nink vaiva läbi tahendetama nik nuremes ehk mõtsas ümbermuudetama. Jo nüüdke om kotuside mõni kraav näta, mes soost läbikäüp nink aigu pite seda saap tahedambas tõmbama.

Mustvee rannas oli hulga rahvast,

aga Peipsi vees ei uiunud neist mitte ükski, kuigi oli kuum päev. Tegelikult on just nüüd järves ujumine PARIM asi, mis üldse juhtuda saab. Olgu siiski märgitud, et hooaeg pole veel alanud ja ka see on omamoodi väga äge.

Mes haina nink kaara hind om!

Juba nakat koormaga Mustveede Peipse rannan jõudma. Tan sa näet ni palju poote, saialavkid, soldati kasarmid ja muid seesugutsid hoonid, et arvad liina kotuse olevat; ent ei olle mud midake kui suur Vene küla. Küla saisap mitme mõisa krundi pääl, ent maja omma kodanikuide omandus. Suure kõrtsi een om õtse kui turuplatsi pääl kiik rahvast ja kaubakoormid täus, sest et siin külan kõvaste kaubeldas. Kavvest Põltsamaalt, Villandilt, Paidelt, Simmonalt veetas vilja sia koku ja vahetetas kala eest ära, mes Mustvee rahvas Peipse järvelt püüdava. Et ehk kül siin kõvaste viljaga, kaluga nink hobestega kaubeldas, siski sünnip harvaste ennege, et raha kõrtsis raisatas, ni kui mujal laade viis om. Kes oma kaupa om ära kaubelnu, võtab ehk paari tenga eest saia lastele kodu via nik sõidap sis, raha karmanin nink kalakot jalgu een, kodu poole.

Olet sa kõrtsin ärakäunu, kos ka piibukest palama panet nink pärrakullet, mes haina nink kaara hind om nink imes pandnu, et palju kallimb om kui kodupool, sis nakame jälle koormaga edesiminema, sest Lohusun sünnip hobest ravitseda. Sääl ehk laulap naljakas postimees värsikest:

Lohusun mind lopsitie,

Ninasin mind pessetie.

ent sul ei ole ei lopsimist, ei ka pessmist peljata, kui sa esi tülikas mees ei ole.

Nurm kasvatap hääd vilja

Edesiminnen näet sa veel hääd kät ilosat Tõrma mõisa nink saat sis pea üte kotuse pääle, kun te seeni ajani egakõrd ni pehme ja põhjato moane oli, et vaivaga enne läbi sait, ent nüüd om Kurema mõisaher, kuulus mees oma targa valitsuse läbi, seda kotust igavetses ajas äraparandanu nink seeläbi tahedas tennu, et ta lasknu savitorusid tee põhja panna, mes vet kraavi sisse kõrvale saatava. Seda kunsti tetas nüüd jo meie maal mitmin paigun, et vesitse ehk leede nurme pääl savitorude läbi maa tahedas sunnitas. Mõisniku kea seda asja mõistva nink sündsan kotusen sääräatsid torusid laskava kolm ehk neli jalga süvita panna, saava nüüd hääd vilja nurme päält, kun muste egakord külm nink vesi vilja ärarikse. Inglismaal om see asi kiige-edimalt ülesvõetu ja 30 ajastaega äraproomitu nink leütu vääga tululik olevat. Kooraste Paron Kanepitse kihelkunan om palju nurmemaad sedaviisi parandanu nink ka Raadimõisa nurme pääl Tartu liina lähüksen om ildaigu üts nurm savitorudega ärapantu nink vesi joosep sääl parhilla maa al torusid mööda sorinal kraavi. Seesama Raadimõisa al Mütta talun Emajõe ja Tallinna postitee vaijel tetas vabrikun masinaga sääratsid torusid nink palutetas pärast ahjun sedasama viisi kuis savikivve palutetas. Kül võtva ka talumehe pea seda kunsti pruukma, kui torusid nakatas odavamba hinnaga müüma. Kagga Rein Nüpli vallan Ottepä kihelkunan, üts hoolikas taluperemees, om sedaviisi nakanu oma nurme parandama, et tema kraave nurmest läbileikap, 3 ehk 4 jalga süvita, hagu kraavi põhja panep nink päält mullaga täudap. Vesi närisep kraavi mööda nurme põhjast välja nink nurm jääp tahedas nink kasvatap hääd vilja. Hagu omma kül odavamba kui toru, ent ei püsi ni kavva, sest et na aigu mööda äramädaneva.

Kõnnu lahing

Jajah, ajalooteadmised on ikka kasinad, on veel mida õppida.

Jakobson

Enne kui Tõrma kõrtsi saame, lääme kõstrelt mööda. Nõudkem omete kõrtsin pärra, kas kõster Jakobson veel allal om, ke ligi 20 külapoissi violit opetap mängima. Poisikese oliva ni tublis mängumehis saanu, et mõisniku ümbertsõõri, kea suurin liinun mitu suurt meistrit oliva kuulnu, poiste mängimist imes panniva. Üteldas kõstrekest ammust ajast põdelikus jäänuvat. Kes teeb, kuis nüüd kooliga lät!

Kas vanasti oli puid vähem,

et kõik kirikud, kõrtsid ja mõisad kaugele näha?

Kurblik lugu

Vot! juba oleme Tõrma lähüde nink ei ole kõnelden kural käel kõrget vastset Reola mõisa härberit õigede tähelegi pandnu, ei ka Vassuvere küla lähüksen hirmu nink värisemisega seda kotust kaenu, kun kallil Talvistepühal 1856 kats ärapaenu soldatit üte vaest Poolamaa pooltsaksa äratapiva nink paljas riisusiva. Kül oli hirmus kurblik lugu nink sai sis jälle selges, kuis püha kiigeteedja Jumal ka salajat kurja teku avalikus teep. Üts neist röövleist oli sinna paika, kun ta hirmsat patutööd tegi, tõise kiriva villatse kinna mahajätnu. Tartu Rahukohtu lambuur, röövlit otsiden, tulep Pungerja jaama. Sääl johup tälle mees soldati mundrin vastatulema umbpaari kinnastega, üts õkva selle kinda paar, mes lambuur karmanin hoit. Kinda läbi sai mõrtsuka tö avalikus.

See ka kinni,

kõrtsidega on kehvalt. Majana muidu päris heas seisus, kuigi ümberringi on varemeid küll ja veel.

Hommik!

18°, 12%

Uhmardu sild

metsateel, tänase päeva üllatus.

Rikkus ja rõõm

Tük maad edesiminnen näeme Saaremõisa ilosid uhkid maju. Seesama suur mõis nink palju muid uhkid mõisi omma üte rika krahvi herra peralt nink kiik neit mõisit pärip vana säeduse pärra iks esa vanemb poig. Kül sis sel rikal herral võib ka vaiva olla, kiik mõisid valitseda. Siski ära jäägo kadedas oman meelen! Om jo veel parembat hääd, kui seda ilmliku. Sa jo tunnet omete vaimuliku hääd, rikust Jumalan! Näts, seda parembat, jäädavat hääd jagap taivane Esa kiigile, kea seda perranõudva, üteviisi, olgo na suure rika herra, vai vaese talupoja ehk kodapooliku. Nink so lambakaska al tuigup vast rahulikumb nink rõemsamb süda, kui mõne suure rika Saksa sameti nink siidi rõiva al.

Pärnad jah

Selline päev täna,

et peab metsajärves ujuma. Kindel!

See on küll mõisaaegne,

aga misasi to on olnud?

Uhmardu kool (1876-1954)

Paistab, et kool on remondis, aga kõrts jäi leidmata seekord.

Päikesepaistes

Kohtasin üht vanameest ullupööra ülekoormatud jalgrattal, lipuga. Pleekinud lipule on kirjutatud Costarica. Kuigi ta mulle arusaadavaid keeli ei räägi, sain siiski aru, et tee viib Sanktpeterburgo poole. Aga kust ta tuleb, jäi segaseks ja pühkisgi minema.

Korbatus

on jupp rattateed, mis ei ole märkimisväärne, aga männid on mäeküljel otse vastu päikest ja teevad seda lapsepõlvesuvede lõhna.

Vedu kõrts on kinni

Täpsemalt -- SULETUD vabandame. Hää, et omal leivakott ligi võetud.

Postijaamade asemel on siin nüüd besujaamad,

aga ega neil ka miskit häda ole. Joogid on täitsa tasemel.

Kõrtse ja kirikuid

Kül om tee Tartust Peipse järve poole igav. Ei ole sääl neid ilosid mägesid, ei mõtsu, ei lätid näta, mes meie maal om. Kõrtse om villand tee veeren, ent sa ei himusta kõrtsi mõrrut jooki, kost tige elu tõusep, ei ka kõrtsi tülikat jutu. Sa tahas paremb oma käugi pääl mida vastset oppi, mes sa kodu tullen omatsile võit seletada. Et astkem sis pikamisi voori kõrval edesi nink ajagem lahket jutu! Peaaigu tuleme Korbatu kõrtsi manu, kun ikes palju rahvast näta om. Sääl kuuleme jutu ühest vanast rahakirstust, mes Rootsi ajal ollev kõrtsi lähükesen maa sisse ärakäkitu, ent mes ütske inemine ei oska otsida. Ärge viitkem sis meieke asjanda otsmisega kallist aiga, enge astkem edesi Vedu mõisast nink Igavere jaamast mööda Uhmatu kõrtsi manu, kun iks võit palju Vene voorimehi näta, kea sääl hobesit söötva. Kõrtsi lähükesen näet Maarja kerikut, kun Tartu maakonna praust jutust ütlep. Siski ei ole kerik ni ligi tee kõrval, et sa võis ligiminna teda kaema.

Nakame „rääkima”

Et läkem sis nüüd Tartu liinast põhja poole minema suurt postiteed mööda. Pane edimält tähele, et kiik vastatuleja tõist keelemurret kõneleva, kui meie armast pärist Tartu keelt, mes lõunepool Emajõe kõneltas. Mes muud kui murra ka oma keelt nink naka Tallina keelt „rääkima”, et mehe sinu jutust arvu saava. Sest egas Virulase keele poolest ni targa ei ole kui Tartlase. Virulane virutap iks Virukeelt, ent Tartlane mõistap ka jo Virulastega Virukeelt rääkida nink Tallina keele raamatuid lugeda.

Narva käuk

Armas lugeja! Vast valmistad henda timahaava Narva käugi pääle, kohe igal talvel meie maa mõisist palju viina kokuveetas. Kalendrimees om sulle jo seltsimehes löönu Riia ja Tallina tee pääl nink sull' mõnd hääd seletust andnu nink tululikut jutu sinuga tee pääl ajanu. Timahaava mõtlep tema sulle seltsimehes lüvva Narva poole nink mõnda sulle seletada, mes sa pika tee pääl nink Narva liinan näta saat. Kül olet vast jo mõnikõrd rasse haamiga seda pika teed ärakäunu, ent seletajat es ole so kõrval, ke sull' oles selgembat teedmist andnu kiigest, mes sa tiipääl näta sait. Noh, et võta sis minu nüüd hennega. Egas ma so koormat rassembas ei te, ja viitkem sis te pääl tulusa jutuga aiga, mes muidu liig pikas lät.

Siia tarvis lisada 160 ajastaiga