Põhjato soo

Maakotus nakap siist maalt eembale iks vaesembas nink igavambas saama. Tee lät suurt sood mööda edesi, kun muud ei olle näta, kui ärasammelduid näljatseid pedajakeisi, mes vaivalt ennege siin kasvava. Edeotsast, Ninasi jaamast, Lohusu vanast puukerikust nink Rannapungerjast mööda minnen näet veel Peipsit hääl käel. Ent ka Peipse järv om talvel ea nink lume al igav näta; ent Rannapungerjast ammak Väikupungerjani ei näe sa muud midake, ei hääl ei kural käel, kui ennege põhjato sood. Ei seesinatse soo ei kasvata nüüd kül midake muud tarviliku, kui tetri nink muid mõtslinde, mes sääl elava, nink kelle pärast küti seda maakotust kitva, – ent kül edispäide, kui paksembaste rahvas siin meie maal saap elama, saava ka neesinatse soo inemiste tö nink vaiva läbi tahendetama nik nuremes ehk mõtsas ümbermuudetama. Jo nüüdke om kotuside mõni kraav näta, mes soost läbikäüp nink aigu pite seda saap tahedambas tõmbama.