Kül om tee Tartust
Peipse järve poole igav. Ei ole sääl neid ilosid mägesid, ei
mõtsu, ei lätid näta, mes meie maal om. Kõrtse om villand tee
veeren, ent sa ei himusta kõrtsi mõrrut jooki, kost tige elu
tõusep, ei ka kõrtsi tülikat jutu. Sa tahas paremb oma käugi pääl
mida vastset oppi, mes sa kodu tullen omatsile võit seletada. Et
astkem sis pikamisi voori kõrval edesi nink ajagem lahket jutu!
Peaaigu tuleme Korbatu kõrtsi manu, kun ikes palju rahvast näta om.
Sääl kuuleme jutu ühest vanast rahakirstust, mes Rootsi ajal ollev
kõrtsi lähükesen maa sisse ärakäkitu, ent mes ütske inemine ei
oska otsida. Ärge viitkem sis meieke asjanda otsmisega kallist aiga,
enge astkem edesi Vedu mõisast nink Igavere jaamast mööda Uhmatu
kõrtsi manu, kun iks võit palju Vene voorimehi näta, kea sääl
hobesit söötva. Kõrtsi lähükesen näet Maarja kerikut, kun Tartu
maakonna praust jutust ütlep. Siski ei ole kerik ni ligi tee kõrval,
et sa võis ligiminna teda kaema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar